Notice: Use of undefined constant site - assumed 'site' in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/config.class.php on line 32 Deprecated: Function split() is deprecated in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/config.class.php on line 46 Notice: Use of undefined constant host - assumed 'host' in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/index.php on line 218 Notice: Use of undefined constant port - assumed 'port' in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/index.php on line 219 Notice: Use of undefined constant dbname - assumed 'dbname' in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/index.php on line 220 Notice: Use of undefined constant user - assumed 'user' in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/index.php on line 221 Notice: Use of undefined constant pass - assumed 'pass' in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/index.php on line 222 Notice: Use of undefined constant port - assumed 'port' in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 51 Notice: Use of undefined constant port - assumed 'port' in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 51 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 484 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 484 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 489 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 489 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 484 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 484 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 489 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 489 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 484 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 484 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 489 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 489 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 484 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 484 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 489 Notice: Trying to get property of non-object in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/classes/mysql.inc.php on line 489 Notice: A session had already been started - ignoring session_start() in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/index.php on line 239 Notice: Undefined variable: cache_data in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/index.php on line 307 Notice: Undefined index: cache_found in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/index.php on line 324 Notice: Undefined index: cache_inserted in /home/np36179/domains/kohila.edu.ee/public_html/rabivere/index.php on line 330 Liigikirjeldused - Elustik | Eesti sood

SEENED JA SAMBLIKUD

TAIMED

LOOMAD

Männiriisikas

Männiriisikas on kõigile tuntud söögiseen. Seda riisikat võib leida rabamännikutes, kus tema seeneniidistik on puujuurtega läbi põimunud. Seen saab puult vajalikke toitaineid, aidates viimast vee ning mineraalainetega varustada.

Männiriisikas on punakaspruuni värvi. Kübar on harilikult 5–10 cm laiune. Selle keskosa on muust kübarast veidi kõrgem. Seene jalg on sageli seest tühi.

Maitselt on männiriisika viljaliha väga kibe. Seetõttu ussitab männiriisikas vähem kui teised meie seened. Lõikekohalt eritab seen valget piimmahla. Kibedast maitsest lahtisaamiseks peab männiriisikat kaua kupatama.

Tuhmuv pilvik

Tuhmuv pilvik on kollakat või oranžikaspunast värvi kübaraga. Sooservas kasvavates metsades (eriti männikutes) on see seen väga sage. Tuhmuvat pilvikut võib leida juulist novembrini. Seene viljaliha on noorelt valkjas, hiljem tõmbub hallikaks. Ka seene jalg muutub pärast mahalõikamist hallikaks.

Seene viljaliha on maheda maitsega, seetõttu toituvad sellest teod, nälkjad ning erinevad putukad. Vanemad pilvikud on peaaegu alati ussitanud.

Sooriisikas

Sooriisikas kasvab turbamullal. Kui leiate soost männiriisika sarnase seene, ongi tõenäoliselt tegemist sooriisikaga. Söögiks ei tohi seda seent aga tarvitada, sest ka pärast kupatamist on see veidi mürgine.

Sooriisikas on tugeva sigurilõhnaga, eriti pärast kuivatamist. Tegemist on ainsa riisikaga, mille piimmahl on vesiselt selge.

Männi-rebasekõrv

Männi-rebasekõrv on väike samblik, mis vaatamata erkkollasele värvusele jääb sageli märkamatuks. Samblik on vaid 1–3 cm laiune. Soodes võib seda samblikku leida puhmaste (sinikas, sookail) varrel kasvamas. Puisrabas kasvab rebasekõrv sageli ka männi tüvel või okstel. See samblik valib kasvamiseks päikeseküllased kohad.

Harilik hallsamblik

Harilik hallsamblik on üks meie kõige tavalisemaid samblikke. Mõnede vanade rabamändide tüvi on täielikult selle samblikuga kaetud. Hallsamblik kasvabki rabas peamiselt mändidel, harva ka maapinnal. Mujal võib seda leida kuuskedel ning kaskedel.

Hallsamblik on pealt helehall ning altpoolt mustjaspruuni värvi. Sambliku pealispind on sile (seal puuduvad vaod) ning selle ümarad servad on veidi ülespoole kaardus.

Porosamblikud

Porosamblikud kasvavad maapinnal, puude jalamil ning laguneval puidul. Sageli võib neid leida kuivadel rabamätastel. Puutüve alumist osa katavad nad hallika või roheka kirmena. Nende viljakehad meenutavad tillukest seent. Porosamblike viljakehad kasvavad alati hulgaliselt koos.

Turbasammal


Turbasammal


Punakat värvi turbasammal

Turbasamblad kasvavad peamiselt siirdesoodes ja rabades. Meie looduses on teada 37 liiki erinevaid turbasamblaid. Nad võivad olla nii rohelist, pruuni kui ka punakat värvi. Erinevad turbasamblaliigid on omavahel väga sarnased ning nende eristamine on raske.

See sammal on rabas peamine turbakihi moodustaja. Taim laguneb altpoolt, moodustades igal aastal juurde 1–2 mm turvast. Kui võtta peotäis sammalt ning seda pigistada, tuleb sellest välja palju vett. Need samblad imavad endasse mitukümmend korda rohkem vett, kui ise kaaluvad.

Vanadel aegadel panid inimesed haavale turbasammalt, kuna see hoidis veritseva koha mikroobidest puhtana.

Käolina


Harilik karusammal ehk käolina

Harilik karusammal ehk käolina on üks tavalisemaid meie soodes kasvavaid samblaid. See taim moodustab väga koheva tumerohelise samblavaiba. Mõned neist on kuni poole meetri pikkused. Kui taime kasvukohas on piisavalt niiskust, hoiavad lehed laiali. Kui vett on vähe, tõmbuvad karusambla lehed varre ligi. Selle sambla esinemine on kindel märk soostumisest.

Seda sammalt võib sageli leida soid ümbritsevatest metsadest. Teistest sammaldest on teda kerge eristada pika varre otsas asuvate eoskuparde järgi. Vamivad eosed levivad uude kohta vihmaveega.

Mänd


Raba keskosas kasvavad männid vaid põlvekõrguseks

Mänd on peaaegu ainus puuliik, mis suudab rabades valitsevate raskete kasvutingimustega toime tulla. See puu talub hästi nii happelist pinnast, liigniiskust kui ka suvist pikka põuda. Rabamännid on palju aeglasema kasvuga kui metsas kasvavad männid. Mida paksem on turbakiht, seda madalamad on rabas kasvavad puud. Kui raba servas on männid mõne meetri kõrgused, siis selle keskosa poole liikudes jäävad puud üha madalamaks. Raba keskosas kasvavad põlvekõrgused puud võivad olla rohkem kui saja aasta vanused.

Männikoor ja võrsed on toiduks põdrale.

Sookask


Sookask

Sookask kasvab enamasti madal- ja siirdesoodes, vähem rabades. See puu eelistab kasvamiseks liigniiskeid tingimusi. Võrreldes arukasega, on sookase lehed ümaramad. Tüvi on peaaegu maapinnani valge, ainult selle madalamas osas tekib mustjas korp. Sookask õitseb mais, pärast lehtede puhkemist. Viljad valmivad augustis.

Sookaskede pungad ja urvad on talvel toiduks soos elavatele tetredele ning metsistele. Kaseokstega armastavad maiustada põder ning valgejänes.

Vaevakask


Vaevakask

Vaevakask on kuni ühe meetri kõrguseks kasvav põõsas. Ka selle puu nimi viitab kidurale kasvule. Vaevakase ümarad lehed on kuni 1 cm laiused. Seda puud võib leida madalsoodes, siirdesoodes ja rabades.

Väga sageli kasvabki see madal põõsas rabamätastel. Noored lehed on pisut kleepuvad. Erinevalt suurematest kaskedest on vaevakasel kõik urvad püstised. Vaevakase emasurvad on aga hoopis pisemad kui teistel kaskedel, nagu ta isegi. Harva on need pikemad kui 1 cm. Vaevakase seemned levivad edasi tuule või voolava veega. Kuna vaevakask on madalakasvuline, langeb enamik seemneid maha oma emapuu läheduses.

Madal kask


Madal kask

Madal kask on 1–2,5 meetri kõrgune põõsas. Tema tüvi haruneb sageli juba maapinna lähedal. Selle puu lehed on täkilise või saagja servaga. Mullastiku suhtes on madal kask vähenõudlik, taludes hästi niiskust. Tegemist on valguslembese puuliigiga. Emasurvad on nagu vaevakasel püstised.

Paju


Õitsev paju

Pajud kasvavad enamasti sooservades, eeskätt madal- ja siirdesoos. Neid põõsaid kasvab meie looduses ligikaudu paarkümmend liiki. Need põõsad on väga olulised putukate toitumiskohad.

Varakevadel õitsemise ajal meelitavad pajuurvad ligi liblikaid, kimalasi, kärbseid ning mitmeid teisi putukaid. Paju lehtedel toituvad paljude liblikaliikide röövikud. Paju oksad on toiduks mitmetele imetajatele, näiteks põdrale ning valgejänesele.

Porss


Harilik porss


Porsa urvad

Porss kasvab ainult Lääne-Eesti soodes. Kohati kasvab see põõsas madalsoodes suurte laikudena. Porsa õied paiknevad piklikes püstistes urbades. Kõige märgatavam on see põõsas aprillis, õitsemise ajal. Siis on taim oma punakate urbade tõttu juba kaugelt märgatav.

Porss kasvab kuni 1,5 meetri kõrguseks. Selle taime lehed on piklikud ning altpoolt veidi karvased. Harilik porss on looduskaitse all.

Alpi jänesvill


Alpi jänesvill

Alpi jänesvill kasvab enamasti madal- ja siirdesoodes. Mõnikord aetakse seda taime segi tupp- villpeaga. Valged vatitupse meenutavad pähikud on palju väiksemad kui tupp-villpeal. Alpi jänesvill õitseb mais ning juunis. See rohttaim sirgub 10–25 cm pikkuseks.

Ubaleht


Ubaleht


Ubaleht pärast õitsemist

Ubaleht on paksude lehtedega sootaim. Kolmest lehekesest koosnevad liitlehed meenutavad tõepoolest oa lehti. Ubaleht eelistab kasvamiseks niiskeid kohti. Seda taime võib leida madalsoodes, kus ta kohati lausa massiliselt esineb.

Mais ja juunis ilmuvad ubalehele kaunid roosakasvalged õied. Õitsemise ajal on ubaleht „jalgupidi vees“. Õied paiknevad kobarakujulistes õisikutes.

Tarn


Tarn

Tarnad kasvavad alati mätastena. Nende kasvukohtades on selline tunne, nagu jalutaks ringi Pokumaal. Tarnade lehed on väga terava servaga. Sõrmega mööda leheserva libistades võib see kergesti näppu sisse lõigata.

Tarnasid võib leida madalsoodes. Sageli kasvavad need taimed madalas vees. Varre tipus asuvad mustad või pruunid pähikud.

Eestis kasvab 77 erinevat tarnaliiki. Need on omavahel nii sarnased, et tarnade määramine on isegi taimeteadlastele raske.

Soovõhk


Soovõhk

Soovõhk kasvab enamasti madalsoodes, lodumetsades ning veekogude kallastel. Soos matkajale annab selle taime esinemine märku pehmest õõtsikust, kuhu on ohtlik astuda.

Soovõhk õitseb mais ning juuni alguses. Taime väikesed õied on koondunud 4–6 cm pikkusesse tõlvikusse. Seda ümbritsev kandeleht on seestpoolt valge ning välisküljelt roheline. Seetõttu meenutab taim kallat. Pärast õitsemist muutub kogu leht roheliseks. Umbes kuu aega pärast õitsemist valmivad punakat värvi viljad. Soovõhk on mürgine!

Küüvits


Küüvits

Küüvits on igihaljas kääbuspõõsas, millel püsivad lehed ka talvel. See puhmastaim kasvab 5–40 cm pikkuseks. See taim kasvab enamasti siirdesoodes ning rabades. Kui õitsemise ajal on see taim madalates lohkudes „jalgupidi vees“, siis suve jooksul peab ta taluma pikka põuda. Seetõttu on küüvitsal kitsad lehed, et vähendada vee aurumist. Need on nahkjad ning sinakasrohelist värvi.

Maikuus hakkavad küüvitsad õitsema. Nende õied on punakasroosat värvi, muutudes õitsemise käigus üha heledamaks. Õied paiknevad õisikutes kuuekaupa. Õied on omapärase ümara kujuga. Selle all paikneva väikese ava tõttu on putukatel raske pääseda õisi tolmeldama.

Sookail


Sookail

Sookail kasvab rabametsades ning puisrabas. See puitunud varrega taim kasvab harilikult poole meetri kõrguseks. Matkajad teavad sookailu ennekõike tugeva lõhna järgi, mida taim eritab. Kui olla soos pikka aega, võib see lõhn pea valutama panna.

Sookail ei langeta talveks lehti. Talvel on lehed varre ligi tõmbunud. Sookailu lehed on kitsad ja nahkjad, et taim kaotaks aurumisel vähem vett.

Juunis ja juulis värvivad õitsevate sookailude väljad rabametsad valgeks. Suurte valgete õisikute ümber tiirutab sel ajal palju nektarist toituvaid putukaid.

Jõhvika õied


Jõhvika õied


Jõhvikamarjad

Jõhvikas on kõigile hästi tuntud taim. Rahvasuus kutsutakse seda taime sageli ka kuremarjaks. Tegemist on kääbuspõõsaga. Taime silmatorkamatu vars on maadligi. Mööda rabapinnast edasi kasvav vars juurdub üha uutes kohtades, pannes aluse uutele taimedele. Rabataimedele omaselt on ka jõhvikal tillukesed lehed.

Jõhvikas talub hästi happelist rabapinnast, kasvades koos turbasammaldega. Taim kaob rabade kuivendamisel.

Jõhvikas hakkab õitsema juunis. Tillukesed õied on roosakaspunast värvi. Kui öökülm õisi ära ei võta, valmivad hapukad marjad septembris. Marjad sisaldavad bensoehapet, mille baketrivastse toime tõttu säilivad marjad lume all järgmise kevadeni.

Kukemari


Kukemari

Kukemari kasvab rabades ja rabametsades. See taim eelistab kasvada kuivemates kohtades. Ka rabades kohtab kukemarja ennekõike kõrgematel mätastel, kus on vähem niiskust. Aurumise vähendamiseks on kukemarjal väga väikesed lehed. Need on vaid mõne millimeetri pikkused. Varte tipus asuvad tillukesed emasõied on vaevu märgatavad. Kukemari õitseb aprilli lõpus ning mais.

Musta värvi viljad valmivad juulis-augustis. Valminud vilju söövad soodes elutsevad linnud.

Kanarbik


Kanarbik

Kanarbik kasvab rabades ning rabametsades. See taim vajab kasvamiseks valgusküllaseid kohti. Metsatulekahjude järel on see üks esimesi taimi, mis põlendikke asustab.

Kanarbik on väga oluline meetaim. Ühelt hektarilt võib saada kuni 200 kg tumedat kanarbikumett. Kanarbikuõitel käivad nektarist toitumas mesilased, kimalased, liblikad ja paljud kärbsed. Õitele kogunevate putukate rohkuse tõttu on siin ka palju ämblikke.

Kanarbik võib sirguda 20–50 cm kõrguseks. Õitsevaid taimi võib leida juulist oktoobrini. Ühel taimel võib valmida kuni 90 000 tillukest seemet.

Kanarbikust toituvad põdrad ja metssead.

Sinikas


Sinikas

Sinikas kasvab rabade ja siirdesoode servas ning rabametsades. Puitunud varrega kääbuspõõsas sirgub kuni 70 cm kõrguseks. Talveks langetab sinikas lehed.

Sinikas õitseb mais ning juunis. Õied on valkjad või roosakad.

Sinikamarjad on kaetud valkja vahakirmega. Need on veidi pikerguse kujuga. Vili on magusa, veidi lääge maitsega. Sinikamarjad valmivad juuli lõpus.

Pohl


Pohl

Pohl on kääbuspõõsas, mis kasvab rabades ja männimetsades. See madalakasvuline taim sirgub 5–25 cm kõrguseks. Taim vajab valgusküllaseid kasvukohti.

Pohl on igihaljas, ta ei langeta talveks lehti. Lehed on pikliku kujuga ning nahkjad.

Pohl õitseb mais ning juunis. Sügisel võivad pohlad mõnikord ka teist korda õitseda.

Pohlamarjad on enne valmimist valged ning muutuvad küpsemise käigus roosakaks. Valminud mari on punane. Tillukesed seemned on peidus marja sees, neid aitavad levitada linnud. Pohlamarjadest toituvad paljud linnud (näiteks teder) ning imetajad (karu, kährik). Marju söövad meelsasti isegi lihatoidulised loomad, näteks rebane ja metsnugis. Pohla vartest ja lehtedest toituvad põdrad ja valgejänesed.

Rabamurakas


Õitsev rabamurakas


Valminud murakas

Rabamurakas kasvab siirdesoodes, rabades ning soometsades. Kasvamiseks vajab see taim niisket ja happelist keskkonda. Murakas õitseb mais ja juunis. Rabamuraka kõrval esineb meie soodes ka palju haruldasem mesimurakas, mille õied on roosad. Enamasti kasvab taim koos turbasammaldega.

Sügisel valmiv saak sõltub suuresti kevadistest öökülmadest. Kui muraka õitsemise ajal esineb öökülma, kahjustab see õisi ning sügisene marjasaak jääb tagasihoidlikuks. Ka vihmase kevade järel pole loota head saaki, sest lendavad putukad ei pääse õisi tolmeldama.

Maitsvad murakad valmivad juulis ning augustis. Viljad on kõigepealt rohelist, seejärel punakat ning valminuna oranžikaskollast värvi. Peale inimese armastavad murakaid süüa ka paljud metsloomad, näiteks mäger, kährik ja pruunkaru. Samuti kosutavad end nende viljadega sügisrändele minevad sookured.

Huulhein


Õitsev ümaralehine huulhein


Pikalehine huulhein

Huulheinad on meie soode ühed põnevamad taimed. Vaid mõne sentimeetri pikkuste lehtedega taimed on kohastunud toituma putukatest. Kuna turbapinnas on väga toitainetevaene, hangivad need taimed putukaid seedides eluks vajalikke toitaineid. Nende juured on seetõttu vähe arenenud ning nende abil hangib taim vaid vajalikku niiskust. Huulheina tagasihoidlikud tillukesed õied puhkevad juulis ning augusti alguses.

Putukaid püütakse kleepuvate karvakestega lehtede abil. Kui putukas kleepuvate näärmekarvade vastu puutub, jääb ta sinna lootusetult lõksu. Kui putukas on kinni püütud, tõmbuvad karvakesed ohvri ümber kokku. Taim eritab vedelikku, mis aitab saaki seedida.

Meie soodes leidub 3 liiki huulheinasid. Kõige tavalisem on maad ligi paiknevate lehtedega ümaralehine huulhein. Seevastu pikalehise huulheina kitsad lehed ulatuvad raba samblavaibast kõrgemale.

Tupp-villpea


Tupp-villpea varakevadel


Õitsev tupp-villpea

Tupp-villpea on üks silmatorkavamaid sootaimi. See taim tärkab juba varakevadel, enne lume sulamist.

Tupp-villpea on meie ainus villpea, mille tipus on ainult üks vatitupsu meenutav pähik. Aprillis ja mais puhkevad valged pähikud õide. Mai lõpus on madalsood, soometsad ja rabad villpeade väljadest valged. Veidi hiljem kannab tuul valminud seemned laiali. Tupp-villpea on turbasambla kõrval üks olulisemaid turbakihi moodustajaid.

Alpi võipätakas


Alpi võipätakas

Alpi võipätakas on huulheina kõrval üks vähestest taimedest, mis toitub putukatest. Taim kasvab peamiselt madalsoodes. Nõrgalt arenenud juured on vajalikud vaid vee hankimiseks, vajalikud toitained saab taim putukaid seedides. Võipätakas püüab saaki kleepuvate lehtedega. Kui tilluke putukas lehele laskudes kinni jääb, rullub see aeglaselt kokku. Putuka seedimine võtab aega 1–2 päeva.

Alpi võipätakas õitseb mai lõpust juulini.

Lääne-mõõkrohi


Lääne-mõõkrohi

Lääne-mõõkrohi kasvab Eesti lääneosas. Kõrgekasvuline taim võib sirguga kuni 1,5 meetri kõrguseks. Sellel taimel on väga karedad lehed.

Oma kasvukohtades moodustab mõõkrohi tihedaid padrikuid. See taim kasvab madalsoodes, sobivates kohtades esineb see taim suurte laikudena. Lääne-mõõkrohtu võib leida ka kinnikasvavate veekogude ääres. Tegemist on jäänukiga perioodist, mil meie kliima oli palju soojem. See taim on looduskaitse all.

Soo-neiuvaip


Soo-neiuvaip

Soo-neiuvaip on meie soodes kasvavatest orhideedest kõige tavalisem. See taim esineb madalsoodes, niisketel niitudel ja veekogude kallastel. Kõige sagedasem on see orhidee Lääne-Eestis.

Soo-neiuvaip õitseb juunis. Taimele sobivates kasvukohtades õitsevad kõrvuti sajad taimed. Nende orhideede pilkupüüdvad õied meelitavad ligi rohkesti tolmeldavaid putukaid. Enamiku õitest tolmeldavad aga herilased.

Sõrmkäpp


Kahkjaspunane sõrmkäpp

Kahkjaspunane sõrmkäpp on üks meie tavalisemaid käpalisi. See taim kasvab madalsoodes, rannaniitudel, niisketes metsades ja veekogude kallastel. Kasvamiseks vajab kahkjaspunane sõrmkäpp valgusrikast kohta. Tavapäraste lillakate, punaste ja roosade õite kõrval kohtab mõnikord ka kollakasvalgete õitega sõrmkäppasid.

Kahkjaspunane sõrmkäpp õitseb juunis ja juulis. Selle käpalise õied on koondunud tihedatesse õisikutesse. See kaunis orhidee võib sirguda kuni poole meetri kõrguseks.

Eesti soojumikas


Eesti soojumikas

Eesti soojumikas kasvab madalsoodes ning niisketel lubjarikastel niitudel. See taim sirgub kuni 70 cm kõrguseks. Teisi sarnaseid taimi madalsoos ei kasva. Eesti soojumika violetsed õisikud on hästi silmatorkavad. Kuna selle taime seemned idanevad halvasti, paljuneb ta põhiliselt maa-aluse varre (risoomi) abil.

Seda taime on leitud vaid Eestis ning Põhja-Lätis. Meil on selle taime leiukohti teada veidi üle 70. Põhilised kasvukohad asuvad Lääne- ja Kesk-Eestis. Eesti soojumikas on looduskaitse all.

Vahtlane


Vahtlase limatomp


Vahtlase valmik

Vahtlane on omapärane putukas, kelle vastsed elavad limataolises tombus. Selliseid limatompe võib soos kasvavatel taimedel sageli kohata. Väga sageli kohtab neid tupp-villpeadel ning tarnadel. Vastsed toituvad taimemahladest. Vaht on vajalik niiskuse säilitamiseks ning limatombust välja võetud vastsed hukkuvad juba mõne minuti jooksul.

Vahtlase valmik liigub hüpates. Teda pole kerge näha, sest vähimgi ohu korral hüppab ta kohe minema.

Sääsed


Sääsed verd imemas

Sääsed on putukad, kes saadavad tüütu pilvena iga rabas matkajat. Nende vastsed arenevad soopinnases olevates tillukestes lompides. Nad liiguvad ringi keha kõverdades.

Mitte sugugi kõik sääseliigid ei ime verd, osa neist toitub taimemahladest. Ka tüütu hallasääse puhul imeb verd vaid emasloom. Umbes nädal pärast vere imemist muneb emsloom vette 200–300 muna. Neist kooruvad vastsed juba paari-kome päeva pärast.

Sääsed ilmuvad välja hommiku- ja õhtuhämaruses ning vihmase ilmaga. Siis on õhus nende jaoks piisaval hulgal niiskust.

Parmud


Parmud

Parmud tüütavad meid rabas ka kuuma päikesepaistelise ilmaga. Verd imevad vaid emasloomad, kelle hammustus võib olla päris valus. Isasloomad toituvad aga õitel leiduvast nektarist. Parmude vastsed arenevad niiskes turbapinnases.

Neil putukatel on suured erksavärvilised liisilmad. Parmud on aktiivsed maist kuni septembrini, kuid kõige rohkem on neid juunis-juulis.

Põdrakärbes


Põdrakärbes

Põdrakärbes on kehv lendaja. Seetõttu ootab putukas kannatlikult puutüvel, kuni mõni loom või inimene lähedusse satub. Tema vastsed arenevad rabapinnases. Ringi lendavaid põdrakärbseid võib kohata alates suve lõpust.

Nahale laskunud põdrakärbes poeb kiiresti juustesse või riiete alla. Putuka küünistega jalad aitavad tal kõvasti nahast kinni hoida. Kui ta on mõnele looma nahale laskunud, siis uut peremeest ta enam ei otsi. Kohe pärast laskumist murrab putukas oma tiivad, sest neid ta enam ei vaja. Kuna paljud loomad püüavad tüütust parasiidist end püherdades või vastu puid nühkides lahti saada, siis on põdrakärbes üsna tugeva kehaga. Kui tahate juustest kätte saadud põdrakärbest surmata, tuleb üsna kõrvasti pigistada. Kerge näpuvajutus ei tee sellele putukale viga.

Kiilid


Valgelaup-rabakiil

Kiilid on putukad, kelle vastsed arenevad seisva või aeglaselt voolava veega veekogudes. Vastsed on röövtoidulised, toitudes teistest vees elavatest selgrootutest. Suuremate kiilide vastsed võivad süüa isegi kalamaime ning konnakulleseid. Nad arenevad vees 2–3 aastat. Vastsed ise on omakorda toiduks rabalaugastes ja järvedes elavatele kaladele.

Kiili valmik toitub õhus ringi lendavatest putukatest (sääskedest, kihulastest). Kiilil on neli pikka läbipaistvat tiiba. Nad on putukariigis ühed kõige paremad lendajad, kelle lennukiirus küünib 80– 90 km/h. Lendamist soodustab ka pikk voolujooneline keha. Kiilid lendavad ringi siis, kui õhk on piisavalt soe. Jaheda ilmaga ei suuda nad lendu tõusta.

Paljud rabades elavad kiilid on looduskaitse all.

Ämblikud


Emane hiidämblik kookoniga


Hiidämblik saagiga

Ämblikud on röövtoidulised loomad. Rabadega on seotud ligi 200 liiki ämblikke. Erinevalt putukatest on neil kaheksa jalga. Neil kõigil on kehaväline seedimine. Putuka tabamise järel „süstitakse“ sellesse seedemahlu, mis putuka seest lahustab. Mõne tunni pärast imeb ämblik ohvri tühjaks.

Ämblike rohkusest saab kõige paremini aimu varahommikul, kui nende võrgud sätendavad kastepiiskade käes. Sugugi mitte kõik ämblikud ei koo võrku. Osa neist varitseb saaki õitel, kuhu putukad kogunevad (näiteks krabiämblikud).

Üks tavalisemaid soodes elavaid liike on hiidämblik. Selle ämbliku tunneb ära suuruse ning kahe heleda pikitriibu järgi.

Kanarbikuöölane


Kanarbikuöölane

Kanarbikuöölane ilmub välja alles ööhämaruses. Selle putuka elu on tihedalt seotud kanarbikuga. Need liblikad leiavad siin toiduks vajalikku nektarit ning aitavad kanarbikuõisi tolmeldada. Ka liblika vastsed, röövikud, toituvad sellel taimel.

Kanarbikuöölane jääb päeval enamasti märkamatuks. Tagasihoidliku mustriga liblikas puhkab siis rohttaimedel või puukoorel. Männitüvel puhkav liblikas jääb paari meetri kauguselt märkamatuks. Selline varjevärvus aitab tal hoiduda lindude saagiks langemast.

Põder


Põder talvises soos


Põdravasikad

Põder on meie kõige suurem metsloom. Teda kohtab ennekõike sooservas olevates metsades. Lagerabasse tuleb põder enamasti selleks, et tuul tüütud sääsed ja põdrakärbsed minema kannaks.

Põder poegib mais ja juunis. Juba mõne tunni vanune põdravasikas suudab emale järgneda. Sündides kaalub põdravasikas umbes kümme kilo.

Suure kasvu tõttu on põdrale ohtlik vaid hunt ja pruunkaru. Kõige sagedamini kohtab põtru sügisesel jooksuajal (septembris ja oktoobris). Sel ajal peavad uhkete sarvedega põdrapullid omavahel maha lühikesi võitlusi, mille käigus vastast ei vigastata. Pärast jooksuaega heidab põdrapull oma sarved maha. Kõige sagedamini leiab neid sooserva metsades mööda põtrade sissetallatud liikumisradu käies.

Toitudes jätab suur loom endast maha palju jälgi. Pikkade esihammastega rebib loom lahti puukoort, kõrgemal olevate võrsete kättesaamiseks murrab ta maha noori mände. Põder toitub puukoorest ja okstest, aga ka rohttaimedest ja puhmastest.

Metssiga


Metssiga


Metssea põrsad

Metssiga elab sooservadel olevates tihtnikutes. Päevaseks varjepaigaks on tihedamad võsastikud, kus loom saab tänu oma kiilukujulisele kehale kergesti liikuda.

Suve alguses sünnivad metsseal triibulised põrsad. Neid võib olla üle kümne, harilikult siiski vähem. Poegadega emised koonduvad karjadesse, kus on mitukümmend looma. Suured kuldid liiguvad aga ringi üksikult.

Metssea põhtoiduks on taimede maapealsed osad ning juured. Nad söövad ka väikesi loomi (konnad, sisalikud, linnupojad).

Hunt


Hunt

 
 

Hunt on meie metsade kõige ettevaatlikum loom. Hundikari vajab elupaigaks suurt ala, seetõttu elab enamik neist kiskjatest suurtes soodes ning neid ümbritsevates metsades.

Hundi urg paikneb harilikult raskesti ligipääsetaval soosaarel. Pesaks sobib vana rebase- või kährikuurg. Harilikult paikneb see veekogu lähedal. Aprillis sünnib 5–7 tumedakarvalist kutsikat. Saaki püüab hunt jälitades. Ta on väga vastupidav jooksja. Enamasti langevad hundi saagiks nõrgemad loomad.

Hunt sööb nii väikesi (konnad, hiired, sisalikud) kui ka suuri loomi (metssiga, põder). Ta ei põlga ära ka putukaid ega metsamarju. Talvel elavad hundid karjades, sest nii on kergem murda suuremaid saakloomi.

Rebane


Rebane hiiri jahtimas

Rebane elab soode servaaladel või soosaartel, kuhu on liivase pinnase tõttu võimalik urge kraapida. Rebase põhiliseks saagiks on närilised, maas pesitsevate lindude munad ja pojad. Ta sööb ka taimset toitu.

Jahti peab rebane enamasti hämarikuks. Saagi tabamisel aitab reinuvaderit terav kuulmine. Krõbistavat uruhiirt võib ta kuulda mitmekümne meetri kauguselt. Saak tabatakse kiire hüppega.

Rebaste jooksuaeg on veebruaris, kui koheva talvekarvaga loomi näeb sageli ka päevasel ajal. Rebaskutsikad sünnivad aprillis. Neid on harilikult 3–10.

Rabakonn


Rabakonnad

 
 

Rabakonn satub inimese teele kõige enam varakevadel. Autojuhid peavad siis olema ettevaatlikud, kuna sajad konnad ületavad õhtuhämaruses maanteid. Nad siirduvad oma talvitumispaikadest kudemiskohtadesse. Kraavides, lompides ning üleujutatud madalsoodes leiab aprilli keskel aset pulmamäng. Krooksuvate konnade koor meenutab pudrukatla podisemist. Isased rabakonnad omandavad sellel ajal sinaka pulmarüü.

Emasloovad koevad ümarad kudupallid, millest paari nädala pärast kooruvad kullesed. Moonde läbinud noored konnad tulevad maismaale juulis-augustis. Sigima hakkab rabakonn harilikult 2–3 aastaselt.

Arusisalik


Arusisalik

Arusisalik on pruunikat või hallikat värvi sisalik. Noored arusisalikud on sageli mustjaspruuni värvi. Täiskasvanud looma pikkuseks on koos sabaga harilikult 10–16 cm. Arusisalik elab enamasti rabade kuivemates osades. Matkaja kohtab sisalikke enamasti soosse rajatud laudteel, kuhu need loomad ennast soojendama tulevad. Isasloomad on kõhu alt oranži või punakat värvi, emasloomad seevastu valkjashallid või kollakad.

Arusisalik on aktiivsem päikesepaisteliste ilmadega. Juba hommikuvalguses tuleb ta end päikese kätte soojendama. Aktiivseks muutub ta siis, kui kehatemperatuur on tõusnud 28 kraadini. Seevastu külmaga on loom loid ja apaatne. Kõige sagedamini kohtab teda rabamätaste juures, kus leidub varjumiseks sobivaid õõnsusi.

Arusisaliku pojad kooruvad munast emaslooma kehas. Noored sisalikud tulevad ilmale suve keskel.

Sisalikud toituvad putukatest ja ämblikest. Neile peavad jahti rebased, kährikud ja mägrad. Lindudest sööb sisalikke näiteks sookurg.

Rästik


Rästik

Rästik on ainus meie looduses esinev mürkmadu. Teda võib eksimatult ära tunda seljal oleva tumeda sakilise mustri järgi.

Täiskasvanud rästik on kuni 75 cm pikkune. Emasloomad on isastest veidi suuremad.

Rästikud virguvad aprillis, esimeste soojade ilmadega. Maikuus leiab aset nende põnev pulmamäng. Sel ajal koonduvad samadesse kohtadesse kümned rästikud. Isasloomad peavad omavahel turniire, üritades teineteist maha suruda. Rästiku pojad arenevad emaslooma kehas olevates munades. Nad kooruvad munemise hetkel.

Inimese lähenedes võtab rästik sisse kaitseasendi, tõmbudes kerra ning tõstes pea veidi üles. Kui loom rahule jätta, ei ründa ta kunagi inimest.

Rästikud toituvad hiirtest, sisalikest, konnadest ning isegi linnupoegadest. Ise on nad saagiks rebasele, mägrale, kährikule, sookurele ning kaljukotkale.

Haug


Haug

Haug elab rabades olevates laugastes ning järvedes. Aprillis kohtab neid sageli üleujutatud madalsoodes ja kraavides, kuhu nad suunduvad kudema. Rabalaugastes elavad haugid on mujal elavatest liigikaaslastest palju aeglasema kasvuga. Tihti sirguvad need kalad happelistes rabaveekogudes vaid paarikümne sentimeetri pikkuseks. Toidupuuduse tõttu peavad nad sööma liigikaaslasi. Madalatesse veekogudesse lõksu jäänud haugidest toituvad rebased ja kährikud, samuti sookurg.

Ahven


Ahven

Ahven on üks väheseid rabaveekogudes esinevaid kalu. Ta on külgedelt kollakasroheline, tumedamate püstivöötidega. Ahvena uimed on kergelt punakad. Rabalaugastes olevad kalad ei pruugi aga sugugi olla nii värvikirevad. Tihti on seal elavad ahvenad hoopis tumedat värvi.

Ahvenad toituvad vees olevast planktonist ja putukavastsetest. Suuremad ahvenad söövad ka teisi kalu, muuhulgas ka liigikaaslasi.

Rüüt


Rüüt


Rüüda pesa

 
 

Rüüt on üks meie tüüpilisemaid soolinde. Ta saabub meile juba siis, kui rabas on alles viimased sulamata lumelaigud. Rüüdi häälitsuseks on pikk kurblik vile.

Rüüt elab lagerabades. Ta valib pesitsemiseks lagedad kohad, kus on palju vesiseid lohke – älveid. Sellisteks kohtades on pinnas väga pehme ning röövloomadel ei õnnestu tema pesani pääseda. Selle linnu muna koored sulavad maastikuga täielikult ühte. Rabas jalutades peab olema ettevaatlik, et kõrgmatel mätastel olevaid pesi mitte ära tallata. Pesas on harilikult kuni neli muna. Pojad kooruvad umbes kuu aega pärast munemist.

Rüüda toiduks on ussikesed, ämblikud ja putukad. Tema mune ja poegi ohustavad rebased, kährikud, mägrad ja sookured.

Mudatilder


Mudatildri poeg

Mudatilder on väike soodes elav lind. Ta saabub meile harilikult aprilli alguses. Tildrid pesitsevad raba lagedamas keskosas, mis on ilma puudeta.

Tal on pikad jalad ja pikk nokk. Lind toitub rabades olevate vesiste lompide juures. Pika nokaga on hea mudas olevaid ussikesi ning putukavastseid nokkida. Tema sulestik on pruunitähniline. Nii ei torka pesal hauduv emaslind pruunikal rabapinnasel silma.

Mudatildrit ohustavad pesi rüüstavad röövloomad, nagu rebased ja kährikud. Poegadele võib ohtlik olla ka pesa lähedale sattuv sookurg.

Juba mõne päeva vanune mudatildri poeg on suuteline rabamätaste vahel ringi ukerdama. Ta suudab ka madalaveeliste lompide ületamiseks ujuda.

Sookurg


Kurepaar häälitsemas


Sookure pesa

 
 

Sookurg elab soodes, niisketes metsades ning veekogude kallastel. Kurepaar jõuab oma pesitsuskohale mätsi lõpus. Oma kohalolekust annab lind märku kõlava paarishüüuga, mis kostub rabade vaikuses mitme kilomeetri kaugusele.

Pesa paikneb harilikult kõrgemal mättal, mis asub röövloomadele raskesti ligipääsetavas kohas. Aprillis muneb emaslind 2–3 pruunikat muna. Pojad kooruvad mai esimestel päevadel.

Sookured toituvad putukatest, konnadest, sisalikest, madudest, hiirtest ja ka linnupoegadest. Samuti söövad nad taimset toitu.

Augustis-septembris kogunevad sookured suurtesse parvedesse. Kui päeva veedavad kured viljapõldudel toitudes, siis ööbima lennatakse soodesse. Ööbimislend toimub päikeseloojangu ajal, kui soodesse koguneb sadu linde. Lisaks vanalindude kruuksumisele kostab ülelendavatest parvedest ka piiksumist. Sellist häält teevad noored sookured.

Sookiur


Sookiur

 
 

Sookiur on kõige tavalisem soodes elav lind. Kevadhommikutel kajab raba nende lindude laulust. Matkates tõusevad inimese jalge eest lendu üha uued ja uued sookiurud. Laulmiseks lendab sookiur kõigepealt üles ning hakkab seejärel häälitsedes laskuma.

Sookiuru hallikaspruun sulestik on lausa maskeerumiseks loodud. Maapinnal olev pesa paikneb kulu all, nii et ülevalt pole seda võimalik märgata. Sookiuru võib leida nii raba lagedas osas kui ka mändidega puisrabas.

See tilluke lind toitub putukatest, ämblikest ning ussikestest.

Teder


Tedrekukk

 
 

Teder elab meie soodes aastaringselt. Veebruarist juunini kuuleb tedrekukkede kudrutamist, kui need mänguplatsidele koonduvad. Musta sulestiku ja valge "sabapeegliga" tedrekukkesid võib suurematesse mängudesse koguneda mitukümmend. Üksteise peale sisides ning tiivanukkidega hoope jagades peavad nad omavahel maha ka lühikesi võitlusi. Mänguplatsid on harilikult soode lagedamas osas.

Tedrekana on hoopis tagasihoidlikuma pruunikirju sulestikuga. Maapinnal olevas pesas hauduvat emaslindu ei õnnestu enne märgata, kui see valju parinaga lendu tõuseb. Kuna maapinnal olevad linnupojad on üsna kaitsetud, suudab juba mõnepäevane tedretibu puu otsa lennata. See päästab ta maapinnal olevate kiskjate käest.

Talvel võib tetri tihti kohata sooservas olevatel lehtpuudel. Nad söövad sel ajal peamiselt puude pungi ja urbi. Nad toituvad ka maapinnal kasvavatest taimedest ning putukatest. Talvel ööbib teder lume all.

Tetri jahivad rebane, hunt, ilves ning kaljukotkas. Maapinnal olevaid poegi võivad ohustada ka metssead.

Hallõgija


Hallõgija

Hallõgija on soodes elavatest lindudest ilmselt kõige omapärasema käitumisega. Ta toitub hiirtest ja väikestest lindudest. Erinevalt teistest lindudest torkab ta aga saagi terava oksa otsa kuivama. Enne seda rebitakse saakloomal pea otsast.

Hallõgija selg on helehall. Üle näo jookseb must "mask".

Hallõgija teeb oma pesa mõne rabas kasvava männi okstele. Pärast pesitsemist lahkuvad need linnud peatselt rabast. Varakevadel ning sügisel kohtab neid pigem mererannas kui soos.

Kaljukotkas


Kaljukotkas


Kaljukotka pojad

Kaljukotkas elab ainult suuremates soodes. Pesitsuskohale saabub ta juba talve lõpul. Pesa asub harilikult mõnel tugeval rabaservas kasvaval männil. Sobivaid pesakohti asustatakse järjest aastakümneid.

Kaljukotkas on meie lindudest üks pelglikumaid. Seetõttu on meie vähesed kaljukotkapaarid range kaitse all. Pesa ümber on 500 meetri laiune kaitsetsoon, kus ei tohi inimene liikuda. Kui linde pesitsemise ajal häirida, jätavad nad pesa maha.

Kaljukotkas muneb märtsi lõpus pessa 1–2 muna. Pojad kooruvad aprillis ning lendavad pesast välja juuli keskpaigas.

Kaljukotkas toitub rabades elavatest tetredest, metsistest, sookurgedest ning valgejänestest. Suur lind on suuteline maha murdma isegi rebase ja noore metskitse.

Händkakk


Händkakk

 
 

Händkakk elab soode servas olevates metsades ja suuremate puudega soosaartel. See suur helehall röövlind on meie kakkudest kõige tavalisem. Nime on talle andnud pikk saba.

Märtsis ja aprillis kuuleb tuulevaiksetel öödel tihti händkaku sumedat huikamist. Pesa teeb händkakk sageli murdunud puutüve sisse. Pojad kooruvad mai alguses ja on pesast väljumise ajal lennuvõimetud. Esimestel päevadel ukerdavad kakupojad ringi oksalt oksale hüpates. Neile on ohtlik läheneda, sest emaslind võib inimest rünnata.

Händkakk toitub närilistest ning väikestest lindudest. Jahti pidavat händkakku võib kohata lagendike servas ning metsasihtidel. Talvel varitseb see lind sageli saaki ka päevasel ajal.

AUTORID

x

Tekstid: Marko ja Tarvo Valker

Videomaterjal: Remek Meel

Loodushelid: Veljo Runnel

Diktoritekst: Rain Simmul

Õpiülesanded: Elo Hermann, Marge Nelk, Marko Valker

Kaardimaterjal: Tarmo Evestus

Programmi kujundus: Mobsu OÜ

Tehniline lahendus: Reemuslab OÜ

Programmis kasutatud fotod on tehtud alljärgnevate loodusfotograafide või fotohuviliste poolt: Arne Ader, Arvi Anderson, Tiit Hunt, Gaida Jakson, Mati Martinson, Margus Muts, Ivar Ojaste, Aivar Ruukel, Bert Rähni, Maris Sepp, Valeri Štšerbatõh, Urmas Tartes, Joosep Tuvi, Andres Tõnisson, Kristjan Tõnisson, Maie Kotkas, Anett Haljasorg, Marko Valker, Tarvo Valker

Õppevara valmimisele on kaasa aidanud järgmised organisatsioonid: Kohila Gümnaasium, Kohila Vallavalitsus, Kotkaklubi, Riigimetsa Majandamise Keskus ja AS Turvas.

Programmi koostajad tänavad abi eest: Heiki Hepner, Edith Maasik, Kirsti Solvak, Kristel Talkop

Keskkonnainvesteeringute KeskusÕppematerjal on koostanud OÜ Naturewalk Kohila Keskkonnahariduse Keskuse tellimusel.

Selle koostamist rahastas Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK).

loading...